R. Falkvinge’i ja C. Engströmi teoses The Case for Copyright Reform toodud lahendusi hindama asudes on tähelepanuväärne, et teos ise on justkui avaldatud juba 2012. Huvitav oleks tutvuda analüüsiga, kas ja mida on autoriõiguses pea 10 aastat hiljem muutunud ja kas ka suunas, kus autorid on autoriõigustele positiivset mõju prognoosinud. Tundmata kehtivat autoriõigusega seonduvat regulatsiooni, tundus atraktiivne ettepanek Free Non-Commercial Sharing. Tõsi on see, et igapäevaselt käib tohutu info vahetus, kus jagatakse omavahel filmiklippe, muusikavideosid või -palasid, maastikuvaateid, kokkuvõtteid, õpetusi-juhiseid või lihtsalt kellegi tähelepanuväärse tsitaati. Tervemõistuslik on lähenemine, kus erakasutuseks – isikute endi vahel – selline teabe jagamine ja vahetamine on tasuta ja teadmisega, et kellegi autoriõigusi sellega ei rikuta. Iseküsimus on, kus jookseb piir erakasutuse ja ärilisel eesmärgil kasutamise vahel. Tõenäoliselt selle piiri paikaloksutamine on kohtusüsteemi töö....
Posts
Virginia Shea: austa teiste inimeste aega ja võrguühendust Igapäevaselt on meilide, sõnumite, like’de ja muu sellise saatmine nii „käpas“, et enam ei märkagi, kas selle saatmine oli vajalik, oluline või kas seda oleks võinud saatmata jätta. Iseäranis „vahva“ on seda näha tööelus, kus käib kontorirottidel tohutu meilivahetus. Just tohutu ja mõttetu, sest sageli on lisaks sellele, kellel seda meili ehk vajagi, adressaatide real või teadmiseks real hunnik nimesid – nii igaks juhuks. Ehk siis selgelt on levinud laiskus hinnata, kellele ma midagi saadan ja miks. Ühest küljest usus, et „keegi siis ikka loeb“ või „minu töö on tehtud ja olete ju teavitatud“. Selline risustamine on niivõrd valdav. Teine „äge“ suundumus puudutab info mahtu ja sisu. Liiga sageli jagatakse infot viisil, kus manuses on üüratud failid – veel parem kui zip-failid kohe mitme erineva failiga. Meili kirjutab saatja, et näe saadan materjalid, tutvuda ja oma töös kasutada – kui vaja. Ma ...
Eesti infoühiskonna arengukava 2020 [1] on jõudnud faasi, kus võiks vilju noppida ja teha järeldusi aastal 2013 seatud eesmärkide täitmisest. 2021 aga veel uut – järgmise perioodi – infoühiskonna arengukava kinnitatud pole. Seni tuleks areneda omasoodu J Aga tulles Eesti infoühiskonna arengukava 2020 juurde, hakkasid silma kaks visiooni, milledel võtan vaevaks peatuda. „ Eestist on saanud maailmas tuntud mõttekeskus, kus toimub hoogne ja mitmekesine arutelu infoühiskonna olemuse ja tuleviku üle ning selle mõju kohta igapäevaelule ja eri elualadele. Eesti on hinnatud globaalne eestkõneleja infoühiskonna arengu teemadel , seistes hea selle eest, et samaaegselt oleks tagatud infoühiskonna kolm olulist sammast – info vaba liikumine, turvalisus ja privaatsus.“ Ambitsioonikas visioon. Samas ka vaieldav, kuidas sisustada tegelikult eesmärki olla „maailmas tuntud mõttekeskusena“ või „globaalne eestkõneleja“. Pigem on ikka nii, et vaid meile eestlastele endile siin tun...
Traditsioonilise meedia all mõistame eelkõige raadiot, televisiooni, ajakirjandust. Võib vast tõdeda, et ega pealekasvav põlvkond ei ole enam sugugi sama tarbija meediale kui seda meie emad või vanaemad. Samas on traditsiooniline meedia uudiste edastuskanalina endiselt põnev uurimisobjekt ja ühe selle leiuna on tänases internetti kolinud uudistevoo kõrval hinnatud efektiivseks traditsioonilist meediat just reklaamsõnumite edastamises 1 . Uus meedia on muutnud vana meediat kardinaalselt - tuntumateks näideteks võib pidada veebiväljaandeid, ajaveebe, artikleid, reklaami, videomänge, sotsiaalmeediat. Näiteks sotisaalmeedia - mille sisu loovad osalejad ning milles inimesed suhtlevad, loovad, jagavad teavet ja ideid virtuaalsetes kogukondades ja võrgustikes 2 – on võtnud märkimisväärse koha ja tarbijaskonna traditsiooniliselt meedialt. Inimesed soovivad lisaks uudiste kuulamisele, ilusate piltide vaatamisele või ajakirjade sirvimisele ka ise kaasa rääkida, arvata, küsida ja kommenteer...
Kui tänapäeval võib-olla nii mõnelegi tehnoloogiahuvilisele meenub kaugsuhtlusprotokoll Telnet, siis interneti ajaloost omaette teema moodustavad jututoad – tollane ajaviite klassika. A talker - kõneleja - oli vestlussüsteem, mida inimesed kasutasid interneti kaudu omavahel suhtlemiseks ja alates 1980. aastatest olid need kiirsuhtluse eelkäijad [1] . Jututoa leiutasid kaks USA koolipoissi, kes panid oma keskkonnale nimeks „Talk“. Kuigi kiirsuhtlus on tänapäeval ülipopulaarne, et tea meist enamus sellest eelkäijatest suurt midagi. Kuigi see ei mahutu skoopi – ajastusse 1990ndad – on üllatav, kui kiirelt mingid populaarsed keskkonnad varjusurma langevad. Näitena 2006. aastal soomlaste loodud, Google’i poolt üle ostetud ja tänaseks „pildilt kadunud“ blogimist ja ajaveebi kujutav lahendus Jaiku [2] . Samasse perioodi jääb ka nn MUD-mängukeskkondade algus – MUD ehk Multi-User Dungeon on internetis leidlikult struktureeritud sotsiaalne kogemus, mida haldab arvutiprogramm ja ...
Huvitavaid fakte tehnoloogia arengust: Räägitakse, et juba 1800.ndate alul loob üks Prantsusmaa kuduja ja kaupmees kangastelje, mis kasutab puidust perfokaarte, et automatiseerida oma kanga disaini – st et saada sarnaseid kujundeid oma kangale hulgi. Varased arvutid kasutasid sama loogikat. Umbes 90. aastase vahega kujundab USA leiutaja rahvaloenduse tarbeks perfokaardisüsteemi ja selle loomine võttis tal aega kolm aastat – väidetavalt säästis USA valitsus selle lahendusega rahvaloenduse läbiviimisel 5 miljonit dollarit. Põnev on see, et just selle leiutaja praktilisest ideest sai alguse ettevõte IBM i . Sõjad oma õuduses on olnud tugevaks tõukejõuks ideedele ja tehnoloogia arengule. 1944 kavandas Briti insener Tommy Flowers Colossi, mis loodi natside II maailmasõjas kasutatava keeruka koodi purustamiseks. Kokku tarniti kümme erinevat masinat, millest igaüks kasutas umbes 2500 vaakumtoru. Need masinad vähendasid koodide rikkumiseks kuluvat aega nädalatest tundidesse, m...