ITSPEA Ratnik Blogi

 Oma järgnevas mõttekäigus peatun identiteedivargusel. Ja seda osas, mis puudutab e- identiteeti. Eesti elanikul on see mugavusharjumus, kus peamiste igapäevaste asjaajamiste toimetamiseks ei pea arvuti tagant lahkuma ja seda saab teha kas ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-ID toel. PIN 1 ja isiku tuvastamine panka logimiseks tehtud. PIN 2 ja makse teele saadetud. Selle teenuse püstipanemise ja –hoidmise tagamaad on keerulised ning kallid. Oleme harjunud sellega, et siin ei saa midagi valesti minna, sest a) tehnoloogia on kontrollitud ja pidevalt auditeeritav, b) koolitustuge pakub Riigi infosüsteemi ameti koduleht www.id.ee ja alati saab üle küsida ning c) reeglid on paigas – õiguslik keskkond dikteerib nõuded, audiitorid valvavad järele ja vahendi saab see isik oma valdusesse ainult siis, kui ta on tõendanud, et tema on seda õigustatud saama ja omama. Aga ikka läheb midagi valesti ja selleks on nõrgim lüli ahelas – inimene ise. Kas see, kui ma võtan vanaema ID-kaardi ja aitan tal digiloo