Eesti infoühiskonna arengukava 2020[1] on jõudnud faasi, kus võiks vilju noppida ja teha järeldusi aastal 2013 seatud eesmärkide täitmisest. 2021 aga veel uut – järgmise perioodi – infoühiskonna arengukava kinnitatud pole. Seni tuleks areneda omasoodu J Aga tulles Eesti infoühiskonna arengukava 2020 juurde, hakkasid silma kaks visiooni, milledel võtan vaevaks peatuda.

 

„Eestist on saanud maailmas tuntud mõttekeskus, kus toimub hoogne ja mitmekesine arutelu infoühiskonna olemuse ja tuleviku üle ning selle mõju kohta igapäevaelule ja eri elualadele. Eesti on hinnatud globaalne eestkõneleja infoühiskonna arengu teemadel, seistes hea selle eest, et samaaegselt oleks tagatud infoühiskonna kolm olulist sammast – info vaba liikumine, turvalisus ja privaatsus.“ Ambitsioonikas visioon. Samas ka vaieldav, kuidas sisustada tegelikult eesmärki  olla „maailmas tuntud mõttekeskusena“ või  „globaalne eestkõneleja“. Pigem on ikka nii, et vaid meile eestlastele endile siin tundub, et oleme tublisti hinnatud ja tuntud kui juhtiv e-riik ja infoühiskonna eestkõneleja. Muu maailm – ja tegelikult ka meie ise – juhindume sellest, mis toimub Hiinas, USA-s, Indias või Singapuris. Teine silmahakanud visioon, mis kukalt kratsima paneb, kõlab järgmiselt: „Avalik sektor on andnud oma panuse tootlikkuse kasvu, olles jätkuvalt eestvedajaks (uue) tehnoloogia nutikas kasutuselevõtus ning tehes IKT abil üha tõhusamalt tööd ja paremaid otsuseid“. Aastaks 2020 on ilmselgelt Eesti kontekstis eestvedajaks erasektor, kellele avalik sektor paljuski toetub ja eeskuju võtab. Näitena kasvõi biomeetriliste tuvastuslahenduste kasutuselevõtt pangandussektoris ammu enne avaliku sektori sarnaseid teenuseid või  kõige lihtsamad chat bot’id või live chat’id, mis erateenustest laialt kasutuses ning tavapärased infokanalina kliendile, kuid avalikus sektoris väga visalt levivad.

 

Visioonidokumendis äratas huvi aga tookord püstitatud unistustest järgmine: „ .... Eesti kui arenenud infoühiskonnaga riigi maine levitamiseks pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust neile, kes soovivad kasutada siinseid häid e-teenuseid ja turvalise andmevahetuse võimalusi.“ 2014 lõpus sellise programmi[2] Eesti käivitas ja paistab, et kindlates ringkondades on tegemist tuntud programmiga ja kindlasti on sellel oma väärtus. Globaalset kõlapinda ja ülemaailmset entusiasmi see pole nende aastatega kaasa toonud. Küll aga väidetavat maksutulu ja Eesti tuntust (kas programmi kasu nautimiseks või nõrkuste ärakasutamiseks). Siiski on tegemist julge ja tavaraamidest väljas oleva lahendusega. Iseküsimus muidugi, kas e-residentsus on aidanud kaasa sellele, et „Eesti on oma e-teenustega maailmas hõivanud sarnase koha, mida Šveits hoiab panganduses“[3]?

 

 


Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

 R. Falkvinge’i ja C. Engströmi teoses The Case for Copyright Reform toodud lahendusi hindama asudes on tähelepanuväärne, et teos ise on justkui avaldatud juba 2012. Huvitav oleks tutvuda analüüsiga, kas ja mida on autoriõiguses pea 10 aastat hiljem muutunud ja kas ka suunas, kus autorid on autoriõigustele positiivset mõju prognoosinud. Tundmata kehtivat autoriõigusega seonduvat regulatsiooni, tundus atraktiivne ettepanek Free Non-Commercial Sharing. Tõsi on see, et igapäevaselt käib tohutu info vahetus, kus jagatakse omavahel filmiklippe, muusikavideosid või -palasid, maastikuvaateid, kokkuvõtteid, õpetusi-juhiseid või lihtsalt kellegi tähelepanuväärse tsitaati. Tervemõistuslik on lähenemine, kus erakasutuseks – isikute endi vahel – selline teabe jagamine ja vahetamine on tasuta ja teadmisega, et kellegi autoriõigusi sellega ei rikuta. Iseküsimus on, kus jookseb piir erakasutuse ja ärilisel eesmärgil kasutamise vahel. Tõenäoliselt selle piiri paikaloksutamine on kohtusüsteemi töö. Huv
Read more
Milline on hea IT-juht? Ideaal on vaid paberil ja õpikutes, reaalne elu koosneb aga inimestest oma tugevuste ja nõrkustega. Küsimus on selles, millised omadused hetkel prevaleerivad ning milline omadus konkreetses keskkonnas sobivaim. IT-juhti iseloomustades mõtlen kahele Eestis töötavale juhile. Üks neist on pikaajalise kogemusega riigiteenistuja kuuludes tippjuhtide ringi ning teine konkreetse meeskonna juhina töötav erasektori esindaja. Algatuseks tippametnikust IT-juhist. Teda võiks minu hinnangul iseloomustada terminiga juht (leader) – tal on üsna selge ja ambitsioonikas pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda. Sihtide seadmisel on ta innukas, „raamidest“ väljapoole mõtteviisiga ning tahtega asju teha ning muuta. Oma sorava ja sõbraliku-toetava jutuga suudab ta kaasa haarata meeskondi. Ka on minu hinnangul tema iseloomustamiseks paslik kasutada väljendit juht kui arengumootor. Ta on ise uudishimulik, avatud muutustele ja suudab seda oma töökeskkonda kaasa tuua. Mille vastu ta aga aeg-aj
Read more
  Traditsioonilise meedia all mõistame eelkõige raadiot, televisiooni, ajakirjandust. Võib vast tõdeda, et ega pealekasvav põlvkond ei ole enam sugugi sama tarbija meediale kui seda meie emad või vanaemad. Samas on traditsiooniline meedia uudiste edastuskanalina endiselt põnev uurimisobjekt ja ühe selle leiuna on tänases internetti kolinud uudistevoo kõrval hinnatud efektiivseks traditsioonilist meediat just reklaamsõnumite edastamises 1 . Uus meedia on muutnud vana meediat kardinaalselt - tuntumateks näideteks võib pidada veebiväljaandeid, ajaveebe, artikleid, reklaami, videomänge, sotsiaalmeediat. Näiteks sotisaalmeedia - mille sisu loovad osalejad ning milles inimesed suhtlevad, loovad, jagavad teavet ja ideid virtuaalsetes kogukondades ja võrgustikes 2 – on võtnud märkimisväärse koha ja tarbijaskonna traditsiooniliselt meedialt. Inimesed soovivad lisaks uudiste kuulamisele, ilusate piltide vaatamisele või ajakirjade sirvimisele ka ise kaasa rääkida, arvata, küsida ja kommenteerida.
Read more