ITSPEA Ratnik Blogi

Milline on hea IT-juht? Ideaal on vaid paberil ja õpikutes, reaalne elu koosneb aga inimestest oma tugevuste ja nõrkustega. Küsimus on selles, millised omadused hetkel prevaleerivad ning milline omadus konkreetses keskkonnas sobivaim. IT-juhti iseloomustades mõtlen kahele Eestis töötavale juhile. Üks neist on pikaajalise kogemusega riigiteenistuja kuuludes tippjuhtide ringi ning teine konkreetse meeskonna juhina töötav erasektori esindaja. Algatuseks tippametnikust IT-juhist. Teda võiks minu hinnangul iseloomustada terminiga juht (leader) – tal on üsna selge ja ambitsioonikas pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda. Sihtide seadmisel on ta innukas, „raamidest“ väljapoole mõtteviisiga ning tahtega asju teha ning muuta. Oma sorava ja sõbraliku-toetava jutuga suudab ta kaasa haarata meeskondi. Ka on minu hinnangul tema iseloomustamiseks paslik kasutada väljendit juht kui arengumootor. Ta on ise uudishimulik, avatud muutustele ja suudab seda oma töökeskkonda kaasa tuua. Mille vastu ta aga aeg-aj

 Kas poff või käsitööline? Vaatamata sellele, mida teema tutvustuseks lugesin, olen jätkuvalt veendunud, et hea käsitööline on proff. Näited sellest, kuidas käis kaheksakümnendatel „tarkvarakonservide“ tootmine ei iseloomusta minu jaoks kuidagi käsitöölist, vaid oskustöölist. Ja oskustööline on keegi muu kui seda on käsitööline. Kui läheneda nurga alt, et ka käsitöölisi on erinevaid ja siiski iga käsitööline ei pruugi olla proff – siis ka see on õige. Hea – selle sõna kõige puhtamas tähenduses – käsitööline on tõeline proff. Selline tegija paneb oma tootesse, teenusesse või töösse tükikese oma kirest, teeb seda hinge ning sügavusega. Tulemus on perfektne, huvitav ja väikese iseloomuliku „kiiksuga“ – eristuv. Käsitöölised teevad pealtnäha palju selliseid sarnaseid tooteid, kuid lähemal uurimisel hakkab silma hea käsitöölise (minu jaoks võrdub see profiga) detailipuhtus ja kvaliteet. Päri olen ka sellega, et hea käsitöölise juurde peab käima haritus. Kui ikka toode on briljantne igas mõt

Millised on üldse populaarsemad copyleft i litsentsid? Populaarseim copylefti litsents on endiselt GPL, mille Stallman avaldas 1988. aastal [1] . GPL on edasi arenenud ja uusim versioon on GPLv3. Copylefti litsents muudab kohustuslikuks kogu tarkvara lähtekoodi levitamise, mis põhineb varasematel copylefti teostel. Ehk siis selline tarkvara võimaldab kasutajal tarkvara käitada, muuta, kopeerida ja levitada tingimusel, et lähtekood jääb avatuks ja avalikult kättesaadavaks. Võib tunduda teisiti, kuid ka copylefti litsents antakse autoriõiguse regulatsioonide alusel.   Parim viis erinevate avatud lähtekoodiga litsentside eristamiseks on kaaluda kolme küsimust: kas sind huvitab see, kuidas sinu koodi muudetakse; kas sul on seotud tarkvara patente või kas   hoolid sellest, kuidas sinu nime mainitakse või ei mainita, kui keegi sinu koodi kasutab? [2]   GNU General Public License (GPL) on selline copylefti litsents, mille puhul on igati selle   jagamine, kasutamine, modifikats

 R. Falkvinge’i ja C. Engströmi teoses The Case for Copyright Reform toodud lahendusi hindama asudes on tähelepanuväärne, et teos ise on justkui avaldatud juba 2012. Huvitav oleks tutvuda analüüsiga, kas ja mida on autoriõiguses pea 10 aastat hiljem muutunud ja kas ka suunas, kus autorid on autoriõigustele positiivset mõju prognoosinud. Tundmata kehtivat autoriõigusega seonduvat regulatsiooni, tundus atraktiivne ettepanek Free Non-Commercial Sharing. Tõsi on see, et igapäevaselt käib tohutu info vahetus, kus jagatakse omavahel filmiklippe, muusikavideosid või -palasid, maastikuvaateid, kokkuvõtteid, õpetusi-juhiseid või lihtsalt kellegi tähelepanuväärse tsitaati. Tervemõistuslik on lähenemine, kus erakasutuseks – isikute endi vahel – selline teabe jagamine ja vahetamine on tasuta ja teadmisega, et kellegi autoriõigusi sellega ei rikuta. Iseküsimus on, kus jookseb piir erakasutuse ja ärilisel eesmärgil kasutamise vahel. Tõenäoliselt selle piiri paikaloksutamine on kohtusüsteemi töö. Huv

  Virginia Shea: austa teiste inimeste aega ja võrguühendust   Igapäevaselt on meilide, sõnumite, like’de ja muu sellise saatmine nii „käpas“, et enam ei märkagi, kas selle saatmine oli vajalik, oluline või kas seda oleks võinud saatmata jätta. Iseäranis „vahva“ on seda näha tööelus, kus käib kontorirottidel tohutu meilivahetus. Just tohutu ja mõttetu, sest sageli on lisaks sellele, kellel seda meili ehk vajagi, adressaatide real või teadmiseks real hunnik nimesid – nii igaks juhuks. Ehk siis selgelt on levinud laiskus hinnata, kellele ma midagi saadan ja miks. Ühest küljest usus, et „keegi siis ikka loeb“ või „minu töö on tehtud ja olete ju teavitatud“. Selline risustamine on niivõrd valdav.     Teine „äge“ suundumus puudutab info mahtu ja sisu. Liiga sageli jagatakse infot viisil, kus manuses on üüratud failid – veel parem kui zip-failid kohe mitme erineva failiga. Meili kirjutab saatja, et näe saadan materjalid, tutvuda ja oma töös kasutada – kui vaja. Ma näen seda oma kodus