R. Falkvinge’i ja C. Engströmi teoses The Case for Copyright Reform toodud lahendusi

hindama asudes on tähelepanuväärne, et teos ise on justkui avaldatud juba 2012. Huvitav

oleks tutvuda analüüsiga, kas ja mida on autoriõiguses pea 10 aastat hiljem muutunud ja kas

ka suunas, kus autorid on autoriõigustele positiivset mõju prognoosinud.

Tundmata kehtivat autoriõigusega seonduvat regulatsiooni, tundus atraktiivne ettepanek Free

Non-Commercial Sharing. Tõsi on see, et igapäevaselt käib tohutu info vahetus, kus

jagatakse omavahel filmiklippe, muusikavideosid või -palasid, maastikuvaateid,

kokkuvõtteid, õpetusi-juhiseid või lihtsalt kellegi tähelepanuväärse tsitaati. Tervemõistuslik

on lähenemine, kus erakasutuseks – isikute endi vahel – selline teabe jagamine ja vahetamine

on tasuta ja teadmisega, et kellegi autoriõigusi sellega ei rikuta. Iseküsimus on, kus jookseb

piir erakasutuse ja ärilisel eesmärgil kasutamise vahel. Tõenäoliselt selle piiri

paikaloksutamine on kohtusüsteemi töö.

Huvi äratas ka ettepanek, kus autoriõiguse pikemaks kehtimiseks oleks seatud kohustus see 5

aasta möödudes registreerida. Kui võtta eelduseks, et loomingu tekkimisel/valmimisel on see

automaatselt kaitstud autoriõigustega, siis on üsna tervitatav lähenemine, kus selle

pikemaajaliseks kaitsmiseks tuleks oma õigused kindlas formaadis ja kohas registreerida, kus

on kontrollivõimalused igakülgselt tagatud. Põnevusega tahaks aga teada, kuidas

fikseeritakse õiguse tekkimise hetk? Ehk millal saab öelda, et autoriõigus on tekkinud ja

looming selle õigusega tagatud? 5 aastase tähtaja järgimiseks on oluline teadmine sellest,

millal konkreetne autoriõigus tekkis. Ja kelle tõendamiskohustus see saab olema – kas selle,

kelle loominguga tegu või selle, kes näiteks viie aasta ja kuue kuu möödudes on loomingu

„üle võtnud“ leidmata selle kohta registreeringut eeldusega, et seda registreerimiskohustust

pole viie aasta jooksul täidetud. Ehk siis – peale vaadates justkui mõistlikud ettepanekud.

Samas kohe tõusetuvad mitmed küsimused ja „agad“, mis vajavad lahendamist või siis

vähemalt kohtupraktikaga juurutamist.

Nigelavõitu on aga mul usku sellesse, et suudaksime selgelt määratleda erandid ja piirid,

millal lubada vabalt miximist või parodeerimist – riivamata kellegi õigusi tema loomingu

puutumatusele. Väga „libe tee“.