Virginia Shea: austa teiste inimeste aega ja võrguühendust

 

Igapäevaselt on meilide, sõnumite, like’de ja muu sellise saatmine nii „käpas“, et enam ei märkagi, kas selle saatmine oli vajalik, oluline või kas seda oleks võinud saatmata jätta. Iseäranis „vahva“ on seda näha tööelus, kus käib kontorirottidel tohutu meilivahetus. Just tohutu ja mõttetu, sest sageli on lisaks sellele, kellel seda meili ehk vajagi, adressaatide real või teadmiseks real hunnik nimesid – nii igaks juhuks. Ehk siis selgelt on levinud laiskus hinnata, kellele ma midagi saadan ja miks. Ühest küljest usus, et „keegi siis ikka loeb“ või „minu töö on tehtud ja olete ju teavitatud“. Selline risustamine on niivõrd valdav. 

 

Teine „äge“ suundumus puudutab info mahtu ja sisu. Liiga sageli jagatakse infot viisil, kus manuses on üüratud failid – veel parem kui zip-failid kohe mitme erineva failiga. Meili kirjutab saatja, et näe saadan materjalid, tutvuda ja oma töös kasutada – kui vaja. Ma näen seda oma koduses elus pereliikme näitel, kus sellised „tööülesanded“ jäävad unustusse, vahele või lendavad kohe „delete“ kasti. Neid ei avata, neid ei vajata – kuid nende tulv sellest ei muutu. Vahel läheb saatjale vastu vihast punnitav, kuid diplomaatilisse vormi valatud üllatus stiilis „kellele Sa nüüd selle meili oma arust saatsid“.

 

Siia kategooriasse tänapäeval – kui popp on rääkida võimalikust väikesest „jalajäljest keskkonnale“ – mahutub ka mõtteviisi muutus, et kas iga pilt, vilkuv-plinkiv kirjarida või organisatsiooni logo allkirjaks, on ikka vältimatult vajalik. Ka sellele võiks sügavamat tähelepanu pöörama hakata ja võrguühendus koormamata jätta.