Eesti infoühiskonna arengukava 2020 [1] on jõudnud faasi, kus võiks vilju noppida ja teha järeldusi aastal 2013 seatud eesmärkide täitmisest. 2021 aga veel uut – järgmise perioodi – infoühiskonna arengukava kinnitatud pole. Seni tuleks areneda omasoodu J Aga tulles Eesti infoühiskonna arengukava 2020 juurde, hakkasid silma kaks visiooni, milledel võtan vaevaks peatuda. „ Eestist on saanud maailmas tuntud mõttekeskus, kus toimub hoogne ja mitmekesine arutelu infoühiskonna olemuse ja tuleviku üle ning selle mõju kohta igapäevaelule ja eri elualadele. Eesti on hinnatud globaalne eestkõneleja infoühiskonna arengu teemadel , seistes hea selle eest, et samaaegselt oleks tagatud infoühiskonna kolm olulist sammast – info vaba liikumine, turvalisus ja privaatsus.“ Ambitsioonikas visioon. Samas ka vaieldav, kuidas sisustada tegelikult eesmärki olla „maailmas tuntud mõttekeskusena“ või „globaalne eestkõneleja“. Pigem on ikka nii, et vaid meile eestlastele endile siin tundub, et oleme
Posts
Traditsioonilise meedia all mõistame eelkõige raadiot, televisiooni, ajakirjandust. Võib vast tõdeda, et ega pealekasvav põlvkond ei ole enam sugugi sama tarbija meediale kui seda meie emad või vanaemad. Samas on traditsiooniline meedia uudiste edastuskanalina endiselt põnev uurimisobjekt ja ühe selle leiuna on tänases internetti kolinud uudistevoo kõrval hinnatud efektiivseks traditsioonilist meediat just reklaamsõnumite edastamises 1 . Uus meedia on muutnud vana meediat kardinaalselt - tuntumateks näideteks võib pidada veebiväljaandeid, ajaveebe, artikleid, reklaami, videomänge, sotsiaalmeediat. Näiteks sotisaalmeedia - mille sisu loovad osalejad ning milles inimesed suhtlevad, loovad, jagavad teavet ja ideid virtuaalsetes kogukondades ja võrgustikes 2 – on võtnud märkimisväärse koha ja tarbijaskonna traditsiooniliselt meedialt. Inimesed soovivad lisaks uudiste kuulamisele, ilusate piltide vaatamisele või ajakirjade sirvimisele ka ise kaasa rääkida, arvata, küsida ja kommenteerida.
Kui tänapäeval võib-olla nii mõnelegi tehnoloogiahuvilisele meenub kaugsuhtlusprotokoll Telnet, siis interneti ajaloost omaette teema moodustavad jututoad – tollane ajaviite klassika. A talker - kõneleja - oli vestlussüsteem, mida inimesed kasutasid interneti kaudu omavahel suhtlemiseks ja alates 1980. aastatest olid need kiirsuhtluse eelkäijad [1] . Jututoa leiutasid kaks USA koolipoissi, kes panid oma keskkonnale nimeks „Talk“. Kuigi kiirsuhtlus on tänapäeval ülipopulaarne, et tea meist enamus sellest eelkäijatest suurt midagi. Kuigi see ei mahutu skoopi – ajastusse 1990ndad – on üllatav, kui kiirelt mingid populaarsed keskkonnad varjusurma langevad. Näitena 2006. aastal soomlaste loodud, Google’i poolt üle ostetud ja tänaseks „pildilt kadunud“ blogimist ja ajaveebi kujutav lahendus Jaiku [2] . Samasse perioodi jääb ka nn MUD-mängukeskkondade algus – MUD ehk Multi-User Dungeon on internetis leidlikult struktureeritud sotsiaalne kogemus, mida haldab arvutiprogramm ja mis hõlma
Huvitavaid fakte tehnoloogia arengust: Räägitakse, et juba 1800.ndate alul loob üks Prantsusmaa kuduja ja kaupmees kangastelje, mis kasutab puidust perfokaarte, et automatiseerida oma kanga disaini – st et saada sarnaseid kujundeid oma kangale hulgi. Varased arvutid kasutasid sama loogikat. Umbes 90. aastase vahega kujundab USA leiutaja rahvaloenduse tarbeks perfokaardisüsteemi ja selle loomine võttis tal aega kolm aastat – väidetavalt säästis USA valitsus selle lahendusega rahvaloenduse läbiviimisel 5 miljonit dollarit. Põnev on see, et just selle leiutaja praktilisest ideest sai alguse ettevõte IBM i . Sõjad oma õuduses on olnud tugevaks tõukejõuks ideedele ja tehnoloogia arengule. 1944 kavandas Briti insener Tommy Flowers Colossi, mis loodi natside II maailmasõjas kasutatava keeruka koodi purustamiseks. Kokku tarniti kümme erinevat masinat, millest igaüks kasutas umbes 2500 vaakumtoru. Need masinad vähendasid koodide rikkumiseks kuluvat aega nädalatest tundidesse, mistõ