Kas poff või käsitööline? Vaatamata sellele, mida teema tutvustuseks lugesin, olen jätkuvalt

veendunud, et hea käsitööline on proff. Näited sellest, kuidas käis kaheksakümnendatel

„tarkvarakonservide“ tootmine ei iseloomusta minu jaoks kuidagi käsitöölist, vaid

oskustöölist. Ja oskustööline on keegi muu kui seda on käsitööline. Kui läheneda nurga alt, et

ka käsitöölisi on erinevaid ja siiski iga käsitööline ei pruugi olla proff – siis ka see on õige.

Hea – selle sõna kõige puhtamas tähenduses – käsitööline on tõeline proff.

Selline tegija paneb oma tootesse, teenusesse või töösse tükikese oma kirest, teeb seda hinge

ning sügavusega. Tulemus on perfektne, huvitav ja väikese iseloomuliku „kiiksuga“ – eristuv.

Käsitöölised teevad pealtnäha palju selliseid sarnaseid tooteid, kuid lähemal uurimisel hakkab

silma hea käsitöölise (minu jaoks võrdub see profiga) detailipuhtus ja kvaliteet.

Päri olen ka sellega, et hea käsitöölise juurde peab käima haritus. Kui ikka toode on briljantne

igas mõttes, kuid selle tegija matslikult käituv, halvasti lõhnav või ülbelt kõnetav, siis tema

ideaalne toode kaotab kolinal väärtust. Sama on ka siis, kui super-toote tegija on igavlev,

ükskõikne ja apaatne nurgas lodevalt nokitsev. See on ju päris inimlik, et sära ja kirest

pakatavale tegijale antakse andeks väikesed puudused tema töös või tootes – õigemini ei

panda neid isegi tähele või öeldakse, et see on tema „kaubamärk“. Käsitöölisi on palju, hästi

tublisid ja omatööd südamega tegevaid. Tõeliselt häid käsitöölisi – oma ala proffe – vähem ja

eristuvad need lisaks oma tööle ka isiksusega. See on nagu kombo kvaliteedist, nutikusest,

väljapeetusest ja oskusest seda jagada teistega.