Kuidas saada häkkeriks? Veidi teistsugune lugemistükk seda enam, et eesmärk omaette –

kuidas saada häkkeriks – on küsitava väärtusega. Vähemalt tava arusaamisele. Häkkeri

definitsioon „laiatarbekaubana“ võrdub ikkagi eelkõige artikli autori mõistes kräkkimisena.

Meedial on tohutu võim ja pahatahti on see võim pealiskaudne ning eksitav – sama ka häkker

vs kräkker suunal. Häkkeri mõtet ja mõtteviisi lahti seletades on artikli autor Eric S.

Raymond otsekohene ja selge.

Tuleb välja, et laias laastus peaks ja võiks häkkimist vaadata kui mõtteviisi ja isegi elustiili

tooteid ja asju edasi arendada või luua – aga mitte uuesti luua sama asja. Ehk alati peaks

olema sees suund parendamisele, edasiliikumisele. „Ühtegi probleemi ei tuleks lahendada

kaks korda“, ütleb Raymond justkui ühe alustõena. Alati see nii must-valge siiski ei ole.

Probleemi uuesti lahendades võid jõuda teise ja palju lihtsama, loogilisema ja väärtuslikuma

lahenduseni. Võimalik, et autori seisukohast on juba see käsitletava aga parendamise ja mitte

uuesti tegemisena?

Artiklit lugedes jäi õhku küsimus, kus jookseb piir häkkerluse ja kräkkerluse vahel?

Iseenesest mõistetavalt on enamus kräkerdamised tegevused, kus pole küsimust, kas seda

saaks käsitleda häkkimise või kräkkimisena. Kuid ei saa ju välistada olukorda, kus

kräkkimise tulemusena sünnib esmapilgul tavapärane kahju ja pahameel, kuid arengu

perspektiivis suurem kasu ja innovatsioon? Kas on võimalik olukord, kus kräkkimise

lõpptulemus on häkkimine? Lõhkumise ja häirimise pikem eesmärk on toote, koodi

tugevdamine, vastupanuvõime ja käideldavuse kindlustamine? Väga nõus, et lihtlabane

parooli muukimine või mõnda süsteemi sissemurdmine eesmärgiga häirida või varastada on

puhas kräkk. Aga eesmärgiga tõsta turvalisust, pakkuda kindlamaid meetodeid labaste

kräkkerite tõrjumiseks? Ja nimetame seda häkkimiseks ning vihkame kräkkimist? Nõustun, et

hoiak ja mõtteviisi heal häkkeril peab olema selline nagu autor seda oma artiklis käsitleb,

kuid liigselt läbikumav põlgus ja vihkamine kräkkimise aadressil ei ole ju alati absoluutne

tõde.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

 R. Falkvinge’i ja C. Engströmi teoses The Case for Copyright Reform toodud lahendusi hindama asudes on tähelepanuväärne, et teos ise on justkui avaldatud juba 2012. Huvitav oleks tutvuda analüüsiga, kas ja mida on autoriõiguses pea 10 aastat hiljem muutunud ja kas ka suunas, kus autorid on autoriõigustele positiivset mõju prognoosinud. Tundmata kehtivat autoriõigusega seonduvat regulatsiooni, tundus atraktiivne ettepanek Free Non-Commercial Sharing. Tõsi on see, et igapäevaselt käib tohutu info vahetus, kus jagatakse omavahel filmiklippe, muusikavideosid või -palasid, maastikuvaateid, kokkuvõtteid, õpetusi-juhiseid või lihtsalt kellegi tähelepanuväärse tsitaati. Tervemõistuslik on lähenemine, kus erakasutuseks – isikute endi vahel – selline teabe jagamine ja vahetamine on tasuta ja teadmisega, et kellegi autoriõigusi sellega ei rikuta. Iseküsimus on, kus jookseb piir erakasutuse ja ärilisel eesmärgil kasutamise vahel. Tõenäoliselt selle piiri paikaloksutamine on kohtusüsteemi töö. Huv
Read more
Milline on hea IT-juht? Ideaal on vaid paberil ja õpikutes, reaalne elu koosneb aga inimestest oma tugevuste ja nõrkustega. Küsimus on selles, millised omadused hetkel prevaleerivad ning milline omadus konkreetses keskkonnas sobivaim. IT-juhti iseloomustades mõtlen kahele Eestis töötavale juhile. Üks neist on pikaajalise kogemusega riigiteenistuja kuuludes tippjuhtide ringi ning teine konkreetse meeskonna juhina töötav erasektori esindaja. Algatuseks tippametnikust IT-juhist. Teda võiks minu hinnangul iseloomustada terminiga juht (leader) – tal on üsna selge ja ambitsioonikas pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda. Sihtide seadmisel on ta innukas, „raamidest“ väljapoole mõtteviisiga ning tahtega asju teha ning muuta. Oma sorava ja sõbraliku-toetava jutuga suudab ta kaasa haarata meeskondi. Ka on minu hinnangul tema iseloomustamiseks paslik kasutada väljendit juht kui arengumootor. Ta on ise uudishimulik, avatud muutustele ja suudab seda oma töökeskkonda kaasa tuua. Mille vastu ta aga aeg-aj
Read more
  Traditsioonilise meedia all mõistame eelkõige raadiot, televisiooni, ajakirjandust. Võib vast tõdeda, et ega pealekasvav põlvkond ei ole enam sugugi sama tarbija meediale kui seda meie emad või vanaemad. Samas on traditsiooniline meedia uudiste edastuskanalina endiselt põnev uurimisobjekt ja ühe selle leiuna on tänases internetti kolinud uudistevoo kõrval hinnatud efektiivseks traditsioonilist meediat just reklaamsõnumite edastamises 1 . Uus meedia on muutnud vana meediat kardinaalselt - tuntumateks näideteks võib pidada veebiväljaandeid, ajaveebe, artikleid, reklaami, videomänge, sotsiaalmeediat. Näiteks sotisaalmeedia - mille sisu loovad osalejad ning milles inimesed suhtlevad, loovad, jagavad teavet ja ideid virtuaalsetes kogukondades ja võrgustikes 2 – on võtnud märkimisväärse koha ja tarbijaskonna traditsiooniliselt meedialt. Inimesed soovivad lisaks uudiste kuulamisele, ilusate piltide vaatamisele või ajakirjade sirvimisele ka ise kaasa rääkida, arvata, küsida ja kommenteerida.
Read more